Ma kirjutasin selle postituse alguse kuu aega peale palgatöö lõpetamist. Nüüd on sellest mööda läinud veel kaks kuud. Mõned peegeldused selle kohta, et mis, miks ja kuidas. Head aega, palgatöö!
Ma ütlesin kuu aega tagasi hüvasti oma palgatööle. See töö oli tasuv, jaa. Ma olin omale sisse seadnud eriti paindlikud töötingimused, jaa… Aga… Vot igaüks peaks ikka oma liistude juurde jääma.
Ma töötasin minu jaoks põnevas valdkonnas: eCommerce ehk e-kaubandus, koosnes mu töö väga suurel määral Exceli failide koostamises ja korrastamises ning nende ülselaadimises. Seda küll kokku viies keeles, mis andis mu tööle natuke värvi juurde :). Hoolitsesin selle eest, et ühe väga suure globaalse ettevõtte Skandinaavia e-poodide tooted oleksid korralikult üleval ja täiendatud. Fotod, kirjeldused, muu sellega kaasnev.
Lisaväärtust mu tööle andis veel fakt, et meie pisike meeskond oli see, kes need poed Põhja-Euroopa piirkonnas üldse üles panid ja avasid. Viimati avasime Soome turu jaoks vajaliku e-poe, peatselt tuleb ka Baltikumis kõigi kolme riigi jaoks eraldi poed, kui selles projektis ma enam kaasa ei löö.
Kuid. Nagu oled ehk aru saanud, ei ole suurfirmas töötamine minusuguse tegevusvabadust vajava inimese jaoks lihtne. Kõik võttis tohutult aega, kõige jaoks oli vaja sada luba ja nõusolekut, enamus uued ja põnevad ideed ei saa kunagi teoks. See on tohutult kurnav.
Pealegi veel praktiline pool: mulle ei jäänud 8,5h tööpäevade ning enne-pärast tööd tehtavate kohustuste kõrval enam elamiseks aega ja ka inspireerivast ning supermotiveerivast töökeskkonnast jäi puudu. Ma olen alati armastanud ja lausa vajanud pidevat eneseharimist, milleks enam energiat, aega ega vahendeid ei olnud, puudus võimalus käia kohtumistel, seminaridel, messidel.
Mingi hetk lihtsalt seisin paigal nagu vesi kannus, nii mulle tundus. Nägin hirmuga, kuidas mu sees keerutav loominguline torm järjest vaiksemaks ja vaiksemaks jäi.
Kaasnesid vahetpidamatud füüsilised haigused lisaks niigi kehvale tervisele, pidev väsimusetunne ning pidevalt näriv rahutus hinges. Nii tahtsin minna kuskile välja, tiibu sirutama!
Oled ehk isegi midagi sarnast läbi elanud või oled sa lausa praegu sellises olukorras? Siis mõistad täpselt, millest ma räägin.
Kirjutasin sellest olukorrast natuke ka siin: Mis on edu ja kuidas seda saavutada
Igaüks on oma õnne sepp
Lõpuks tundsin, et nii ei saa enam edasi minna ja avaldasin soovi lahkumiseks. See olin mina, mitte nemad. Ehk siis töökoht oleks olnud väga ok inimesele, kes vajab stabiilsust ja rutiini. Kuid mina vajan vastupidist.
Minus pulbitseb palju viimastel aastatel omandatud teadmisi, mis ootavad jagamist. Tahan blogida, tahan vlogida, tahan kirjutada e-raamatuid!
Lõpuks ometi on mul selleks kõigeks aega!
Tahaks rääkida sellest, kuidas leida inspiratsiooni, kuidas leida oma stiili, kuidas võtta kokku julgus oma rada pidi käimiseks.
Energia ja jõud
Mis ma aga vastasin siis, kui hakkasin jälle “oma asjadega” tegelema – kuigi mu tööpäevad on olnud nädalate kaupa minimaalselt kaheteist tunnised, on mul ikkagi olnud energiat õppimiseks ja teiste inimestega kvaliteetaja veetmiseks. Palgatöö ajal oli see kõik välistatud!
Ma harjutan igapäevaselt kahte uut võõrkeelt, täiendan end tugevalt turundusalaselt, loen või kuulan raamatuid ning kursuseid, osalen webinaridel, kasutan äppe… Ning naudin, väsimustundeta!
See ongi see tunne, millest inimesed räägivad: et kui teed õiget asja, siis ei väsita tavaline tööpäev inimest ära. Ning vice versa.
Muidugi ei teeni ma hetke mitte midagi võrdväärset selle töökoha palgaga ja pean olema väga loominguline, et hakkama saada, kuid mu stressitase on palju madalam, kui palgatöö ajal. Ma ei pea midagi kellelegi ette kandma või keegi ei pea midagi minult ootama või kõige tähtsam – mind ei segata tuhat korda ühe kaheksatunnise tööpäeva jooksul.
Need lõputud Outlook meilid, soovid, küsimused, ettepanekud, nõupidamised… Kuidas üldse saavad kontoritöötajad korralikult keskenduda?? Tegelikkuses on 98% kõiki neid asju võimalik teha peale käsiolevate projektide lõpetamist, aga ei, kõigil on KOHE vaja kõike.
Nüüd naudin seda, et tegelen oma blogipostitustega just siis ja nii kaua, kui mul seda vaja on teha. Uute funktsionaalsuste installeerimised (ja nendega tutvumised) saan läbi viia segamatult. Tõeline kingitus.
Ajaga saab loomulikult ka töötunde vähemaks, hetkel tegelen kolme veebilehe etableerimisega, lisaks konsultatsioonid ning peatselt üks suurem projekt ühe välismaise ettevõtte jaoks. Aga me kõik teame, et on perioode, kus tuleb pingutada ning on perioode, kus saab jalgu tihemini seinal hoida. Ja see on ok!
Tühistan eelmise peatüki!
Tegelikult võib palgatööga ikka väga õnnelik olla. Seni kui sa teed seda, mida sa armastad.
Siis saadab sind energia ja elurõõm, heameel kellegi ettevõtte kasvatamise ja parendamise üle. Heameel kolleegide ja motiveeriva igapäevase tegevuse üle.
Minu moraal on nimelt see, et vahet pole, millises vormis me oma tööd läbi viime, kõige olulisem on see, et me oleme seda tehes põnevil ja rahulolevad.
Pealegi on võmalik valida mõni kesktee. Näiteks leidub palju ettevõtteid, kes soovivad omale freelance tegijaid, kas siis üheks-kaheks projektiks, või siis pikemaks ajaks. Näiteks olen ka ise end sidunud ühe põneva ettevõttega Lõuna-Koreast ja teen neile sisuturundust ja SEOd. Meie leping on ajatu, praeguseks olen nendega head koostööd teinud pea kuus kuud. See on ettevõte, kes toodab ripsmepikendusi ja müüb neid üle terve maailma: BL Lashes.
Kirjutan nende blogi ja optimeerin järjepidevalt tervet veebilehte, annan lehe ülesehituse ning välimuse jaoks nõu. BL Lashes tiimis räägivad vähesed inglise keelt ning paljud materjalid on koreakeelsed – seda põnevam mulle, kuna hakkasin seda keelt juba üle aasta tagasi iseseisvalt õppima.
Vot selline lugu tuli seekord 🙂
